Samas ei ole rahnud eriti fotogeenilised. Neil on enamasti ebakorrapärane välimus ning rahnu kontuuride sügavus ei tule illustratsioonidel just eriti hästi välja. Oht on suur, et rahn mõjub pigem plönnina. Mida siis teha? Kui minu korraldada oleks, siis ma ei loobuks rahnuillustratsiooni kasutamisest Eesti turundamisel, vaid teeksin tööd graafiliste lahendustega senikaua, kuni idee tööle hakkab. Selleks on kolm head põhjust.

1. Rahn on jagatud mägi

Eestis on ajalooliselt hajali asustusega riik. Meie riigikaitse põhineb kahel suurel hajutatud lahendusel – rahvusvahelised liidud ning kohalik geriljavastupanu. Meie IT lahendused on hajutatud. Me ei loo Microsofte, vaid skaipe, X-teid ja tränsfervaise. Anna meile probleem ja meie IT-lahendus on hajus.

Eestis ei ole kunagi suudetud luua väga hästi mõjuvaid suuri monumente, kuid me oskame luua omavahel ühendatud väikevorme ja hästi toimivaid suhetevõrgustikke. Ma vaatan seetõttu isiklikult teatava murega valdade ühendamise peale, sest kes teab, mis saab, kui meil saab olema vähem valdu kui meil on rahne...

Igatahes, ma usun, et enamus nõustub minuga selles, et Eesti inimesel võib sageli täheldada allergiat tsentraliseeritud suurvormide vastu. Me ei armasta kuhjata kokku mägesid, kuid rahnud maja taga metsas on mõnusad.  See toob mind teise teemani – kui meile sobib hajutatus, siis meile ilmselt ei meeldi tsentraliseerimine. Nagu meile ei meeldi ka suured ülemused ja ülalt alla liikuvad käsud. 

2. Rahn on põikpäisuse sümbol

Me võime öelda, et üks Eesti ühisjooni on egalitaarsus või vähemalt mingi võrdsuse ootus. See väljendub ka tugevas vastupanus ülalt tulevale jutule ning iroonilisel kujul ka vastuseisus katsetele üldse mingit ülaltpoolt tehtud brändi tutvustada.

Kogu selle brändiprotsessi juures on aga mind kõige rohkem intrigeerinud küsimus – kuidas võiks see põikpäisus kajastuda brändis endas?  Kuidas leida aus viis selle esitamiseks, mis on olemas, koos probleemidega? Kuidas kõnetada enamat kui käputäit Tallinna eksperti, hipsterit või ülikonnastatud dändit? Kuidas minu Saku sugulane saaks aru, et kuskil riigiasutuses teeb keegi midagi, mis jätkuvalt kõnetab ka teda? Annab ka talle mingi kohalolu?


Põikpäisus iseenesest ei ole halb asi. Selles sisaldub sageli ka täiesti eluterve skepsis ning soov teha asju oma moodi.

3. Rahn on fakt.

Ükskõik, kui palju meil rahnusid täpselt on, on nende olemasolu silmaga jälgitav fakt. Nad on osa meie loodusest, kuid samas piisavalt oluline osa, et me oleme suurimatele rahnudele pannud nimed ning varustanud need tutvustavate siltidega. Lisaks sellele, et rahn on fakt, on ta ka eristuv fakt. Metsasid on paljudel rahvastel, kuid rahnusid mitte nii paljudel. Siinkohal tuleb mängu turundus, mis ütleb, et kasuta seda, mis sind eristab.

Rahnufakt on midagi sellist, mis suure tõenäosusega ajas ka ei muutu. Nad on siin olnud kaua ning jäävad ilmselt veelgi kauemaks.

Kokkuvõtteks

Nagu ikka on konkreetne rahn saanud muude ideedega võrreldes väga palju tähelepanu, kuigi tegemist on vaid mängulise elemendiga, mitte Welcome to Estonia masti märgiga. Kahjuks mõjub olemasolev rahnu disain oma mõnes vormis  tõesti elitaarse, liialt kontseptuaalse või arusaamatuna ning selles mõttes ei sobi egalitaarse mõttelaadiga. Kuid seda saab muuta ja paremaks teha. Tähtis on see, et on olemas üks idee, mis võiks kõnetada ja eristada.

* Minu seos teemaga: Sel suvel kutsus EAS-i turundusjuht Piret Reinson ka mind Eesti Disainimeeskonda, sellesse samase töögruppi, kes on hiljuti esitletud Eesti brändisüsteemi taga. Kuna ma koos äripartner Kadriga ehitasin parajasti üles Akkadiani ning samal ajal osalesin ka pensioniühistu Tuleva ehitamises, oli veel ühe töö võtmine minu jaoks võimatu. Siiski leidsin aeg-ajalt tunni või paar, et käia disainimeeskonna koosolekutel ning arutada Eesti uue brändisüsteemi teemal. Seega, hoiatan, et olen teemaga liiga hästi kursis ning mitmed disainimeeskonna liikmed on minu head sõbrad.